Kas?

Kas oled tundnud surma kivikülmi käsi
ja tema hingeõhu jäiset taju
kas oled tundnud et sa oled väsind
ning voodisse kui surmaunne vajud.

Kas oled tundnud, kui külmad on linad
su all on kui külmunud maa
Kas oled tundnud mõnikord et just sina
oled loodud siia vaid kannatama

Kas oled näinud võõrais silmis viha
ja sõbradki pole enam need
kes kunagi, ka sinus pole enam iha
käia lõpuni sulle määratud tee.

Kas on olnud päevi, mis poleks valuta?
Kas on olnud öid, mil poleks sa kurb?
Kas vahel tunned, et elad kui eluta?
Kas oled mõistnud, et elu on surm?

Sind pole siin

Tähed on seal, kus pole nende koht
puud painduvad tuuleta, neis peitub oht.
Päike paistab siis, kui ta paistma ei pea
kõik on valesti,Sind pole, ma tean.
Kamin on leekides, kuid pole soe
raamatut lehitsen, kuid ei loe.
Taevas on taevas, kuid puudu paradiis
hingetuna hingan, sest sind pole siin.
Tulivett joon, kuid siiski ei joobu
mõistan mõttetut, kuid siiski ei loobu
Valu on, kuid kadund on hing
kõik on valesti, sest siin pole sind...

Mõnikord

Mõnikord Su südant tahan
puruks peksta lõhkuda
Mõnikord Su jätaks maha
eemaldudes lahkuda

Mõnikord Su akna taga
luulega Sind tulistan
Mõnikord kui voodis magad
Sinust nuttes unistan

Mõnikord saan Sinu juurde
sooja tuppa tulla ma
Mõnikord teeb saatus pöörde
kohe taas pean lahkuma

See kõik juhtub mõnikord
kui on hetkel habras meel
See kõik juhtub mõnikord
muidu eal ma nii ei tee

Mõnikord Sul valetan kus mu paradiis
mõnikord ma Sulle ütlen väga sitasti
Mõnikord mu sõnadel pole otsa ega äärt
mõnikord mu kallis ma, ma pole miskit väärt

Jõulud on jumalast

Tühjad koridorid ja tühjad on kongid
justkui depoost lahkun´d viimased rongid
Kõik kes tahtsid amnestia jõuluks said
mina aga üksi siia mädanema jäin.

Vargad said välja ja ka pisisulid
välja said need, kes siia mõrva eest tulid
Naersid ja lõõpisid joovastust vist
soovisid häid jõule ja nägemist

Viimastest lahkujaist nägin vaid varje
vangivalvurid ei kuulnud mu karjeid
Ei kuuske ehtida ei kingitusi saa
mina jäin ilma amnestiata

Jõuludeks koju jõuludeks priiks
minagi tahtsin minema siit
Et jumalat ei usu, seepärast ei saan´d
jään igavesti siia ma mädanema...

Ema ei rääkinud mulle kunagi muinasjuttu..

Sind ballil nägin ja Sinusse armusin
tantsisime vaid ei osanud rohkemat loota
Hetk siis Su sõnadest paigale tardusin
kui ütlesid 5 minutit enne südaööd mind ootad.

Kell lõi 12 kui lossitrepile jõudsin ma
olin ainult hilinenud minutit viis
Keegi tüdruk kõrvits käes jooksis minema
kuid Sind polnud ja Sa ei tulnudki...

Ära palun ütle

Suudeldes rebi puruks mu huuled
erutab vaid kuid valus pole see
Karju ihast et kõik sind kuuleks
vaid kui see sind õnnelikuks teeb

Jõhkralt mind lükka voodile maha
ühe käega emba teisega kägista
Minuga tee mida iganes tahad
võta mind endale igavesti vägista

Söö mu tahe ja endasse neela
tee mu´ga kõik mida ihaldab meel
Ainukese asja mille ära sul keelan
ära palun ütle, et armastus on see...

Emale

Kui lolluste eest jagataks medaleid
siis sina saaksid kõige suurema
Sest usu mind olemas vähe on neid
kes lolle lapsi kasvatavad armastusega.

Kui tagumiku kaudu tulema peaks tarkus
siis Tartu ülikoolis doktor oleks ma
Kui poleks mind, siis poleks käed sul parkund
ja siiamaani mina elaks roosa persega.

On olemas emasid, kuid mitte nagu sina
kes läbi käinud meie pärast tulest veest
Read ütlevad kõik ja nüüd ütlen mina
ema, kallis, aitäh elu eest...